1950-1960
1950-1960
Uued koolijuhid ja kurtide kooli tõusuaeg (1950-1972)
1950/51. õa. 1.maist 1950.a määrati Porkuni Kurttummade Kooli direktoriks Viktor Kuriks. Mõni aeg hiljem kinnitati direktori asetäitjaks õppe-kasvatusalal Olev Saarep.
1950. a oli sunnitud lahkuma 9 pedagoogi ja 5 tehnilist töötajat, nende asemele tuli 16 uut inimest, kelle seas olid kooli aastakümneteks tööle jäänud Silvi Berendsen (Mill) , Vaike Thalfeldt, Jüri Thalfeldt ja oma jõulise karakteriga legendaarseks saanud medõde Erika Tonto.
Kroonika järgi polnud suure pereheitmise põhjuseks mitte isikukultus, s.t riigi sisepoliitiline olukord, vaid tõsine vajadus parandada kooli õppe-kasvatustööd ning majandamist. Uut administratsiooni iseloomustas printsipiaalsus, organiseerimisvõime ja nõudlikkus, pedagoogilise kollektiivi uut koosseisu aga endisest kõrgem kvalifikatsioon ning värskus. Need asjaolud hakkasid peagi kooli elus positiivset mõju avaldama.
Esimesteks majanduslikeks ülesanneteks said kooliruumide laiendamine, töötajatele korterite muretsemine, õpilaste riietuse ja muu pehme inventari täiendamine, vananenud mööbli asendamine uuega. Sõja ajal mahapõlenud saunamaja oli taas üles ehitatud. Ametiühing organiseeris taastamis- ja heakorratöid kooli ümbruskonnas. Kroonika andmetel pühendasid kooli töötajad vabast ajast 3000 tundi vanalinna varemete koristamisele, saunamaja ümbruse korrastamisele ja muudele heakorratöödele.
Õpetajad ja kasvatajad töötasid direktsiooni poolt kinnitatud tööplaanide järgi.
Koolis õpetati eesti keelt, vene keelt, ajalugu, konstitutsiooni, matemaatikat, geograafiat, loodusteadust, joonistamist, kehalist kasvatust, puutööd, kingsepatööd, lukksepatööd, rätsepatööd ja naiskäsitööd. Kevadel ja sügisel tegid puutööd õppivad poisid ka aiatööd. Hinnati eraldi eesti keelt, hääldamist ja suultlugemist. Tunnistusele märgiti peale käitumise ja hoolsuse ka korralikkuse hinded.
Kooli põhiprobleemiks oli ruumikitsikus, seetõttu likvideeriti 1952. a kevadel lasteaed.
Uus koolimaja
1953/54. õa. – Direktor Viktor Kuriks astus samme uue koolimaja ehitamiseks ja juba 1953. a alustati ehitustöid arhitekt Raul Kivi projekti järgi.
1955/56. õa. – Uus koolimaja sai valmis 1955.a detsembriks. Klassid sisustati Kadila puidutööstusest tellitud mööbliga. Ühel vilul ja hämaral detsembrihommikul sammus pidulikult riietatud koolipere pikas rivis vanast majast üle õue uude majja ja alustas seal õppetööd. Kuigi siseviimistlus jättis soovida ja koolipingid said laidusõnu, oli kõik siiski puhas, värske ja uus. Vana maja jäi õpilaskoduks ja laste elu muutus seal lahedamaks. Taas alustasid tööd eelkoolirühmad, mis 1950. a ruumikitsikuse tõttu suleti.
1957/58. õa. – Paradoksaalne on see, et kaks aastat pärast avamist läks uus koolihoone kapitaalremonti! Katus tehti vihma- ja lumekindlaks, parandati torud ja lekkivad radiaatorid, remonditi kõik ruumid — maja muutus kauniks ja mugavaks. Head muljet tugevdasid maalid seintel, heas korras mööbel ning kord ja puhtus. Järgmistel aastatel tehti kõvasti heakorratöid kooli ümbruses.
Kevaditi pidi iga töötaja tegema 30 tundi ühiskondlikku tööd oma vabast ajast. (See nõue kehtis 70-ndate aastate lõpuni.)
Viiekümnendate aastate üldiseloomustus
Ajavahemikul 1951-1960 võeti tööle 40 uut pedagoogi. Neist jäid aastakümneteks kurtide kooli tööle ja said kooli raudvaraks Maria Toom, Ants Toom, Selma Jalakas, Anton Jalakas, Tiiu Jesse, Feliks Jesse, Pikar Riitmuru, Heljo Kirsipuu, Luise Tamm, Elle Ojasaar, Helve Kuusk, Anne Inno, Jaan Inno, Linda Truumaa, Roosa Mäsak, Tiiu Laur, Malle Põldmaa, Tiiu Jaansoo. Samal ajal lahkus 26 pedagoogi kas teisele tööle, statsionaarselt edasi õppima või pensionile, ja kahjuks ka kolm eluaegset kurtide õpetajat (Juhan Heinsoo, Peeter Saral, Ida Üsler) manala teedele . Hulk pedagooge õppis edasi kõrgkoolide või keskeriõppeasutuste kaugõppeosakondades. Direktori asetäitja O. Saarep lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi. Pedagoogide kutseoskuste täiendamiseks töötasid poliitring, metoodikaring ja ajuti ka vene keele ring. Metoodikaringis jätkus artikulatsiooni ja kurtide õpetamise metoodika õppimine. Sellele järgnes kurtide õpetamise ajalugu. 1957/58.õa koostati pedagoogide individuaalsete uurimistööde kalenderplaan ja järgmistel aastatel kanti need tööd ette. 1952. a toimusid Porkunis, 1953. a Tartus pedagoogide kvalifikatsiooni tõstmise kursused, vastastikused külaskäigud täiendusõppe eesmärgil olid sagedased. Kuulati teadlaste ja kolleegide ettekandeid ning tutvuti tegeliku tööga. Juhttöötajad käisid Eesti NSV Haridusministeeriumi ja Õpetajate Täiendusinstituudi seminaridel ning tutvusid sõsarkoolidega Moskvas, Leningradis ja Riias. Metoodiline töö seisnes uute programmide koostamises, õpikute tõlkimises ja uute õpikute kirjutamises. Tõlgiti matemaatika, geograafia ja loodusõpetuse õpikud. Õpetajad ise kirjutasid eesti keele õpikud: M.Toom II klassile, E. Lätt III ja IV klassile, T. Jesse VI klassile ja L. Nahkur VII klassile. O. Saarep koostas aabitsa ja V klassi õpiku. III ja IV klassi õpikud anti välja vastutulelike kolleegide nime all, sest isikukultusest johtuvalt poleks nende avaldamine õige autori nimega võimalik olnud. Õpikud andis välja haridusministeerium.
Õppeaeg kestis 9 aastat. Õppeplaanis oli põhirõhk eesti keelel: 1951/ 52. õa I-IV klassis 22 tundi nädalas, 1956/57. õa oli tundide arv samas kooliastmes vähenenud 15-16 tunnini; juurde olid tulnud kõnetehnika tunnid (5-4 tundi nädalas) . Alates V klassist eesti keele tundide arv vähenes tunduvalt. Veel õpetati 6 tundi nädalas aritmeetikat, 2 tundi joonistamist, vanemates klassides geograafiat, loodusõpetust, ajalugu ja konstitutsiooni ning vene keelt. 1951/52. a õppeplaanis oli 10 tundi tööõpetust, mis 1956/57.õa õppeplaanis oli asendatud I-IV kl 5 tunni käsitööga ja alates VI klassist 8 tunni tööalase ettevalmistusega. Tööd õpetati tegelikult kõikides klassides 10 tundi, mida õppeplaan ei näidanud. Alates 12. eluaastast ei õppinud lapsed tööõpetust enam käsitöörühmades, vaid siirdusid töökodadesse. Olid puutöö-, kingsepatöö-, naiskäsitöö-, rätsepatöö- ja kuni 1955. a kevadeni lukksepatöökoda.
Kooli traditsioonilised üritused olid oma ajastu peegeldajad: pidulikud malevakoondused, kommunistlikeks noorteks vastuvõtmise pidulik tähistamine, matkad ja ekskursioonid, Loksa kangelaskalmistu hooldamine, maituli, spordivõistlused, karnevalid, isetegevusõhtud, nääripeod.
Kevadel ja sügisel tegid õpilased palju tööd kooli ümbruses: korrastati teed ja haljasalad, rajati uusi teid, istutati puid ja põõsaid. Abistati „Uue Elu„ kolhoosi kartulivõtmisel ja – panemisel; käidi metsa istutamas. Saadud töötasu kulutati ekskursioonideks ja muudeks õpilasüritusteks. Ka oma abimajandis käidi tööl: võeti ja pandi kartuleid, koristati juurvilja ja tehti silo. Sügisese ja kevadise õppepraktika ajal töötati rühmiti põllul, aias, riidevarustuse, jalatsite ja mööbli remontimisel, küttepuude lõhkumisel. Toimkonniti tehti aasta läbi abitöid köögis, vanemad klassid käisid samas pühapäeviti kodunduspraktikal. Alates III klassist koristasid õpilased ise klassid ja rühmatoad. Igale väikesele õpilasele oli määratud kasuvanem suuremate seast, kes oma hoolealust aitas ja õpetas. Lõpuklasside õpilased olid kordamööda üldkorrapidajateks. Neid abistas kaks sanitaarposti. Magalate korra ja puhtuse eest vastutasid magalavanemad, sööjaid jälgisid lauavanemad, rühmades aitasid kasvatajat rühmavanemad. Peale selle töötasid veel rühmaruumi- ja klassikorrapidajad.
Viiekümnendaid aastaid iseloomustab edu majandustegevuses, paljude uute kutsega pedagoogide
tööletulek, direktsiooni ja pedagoogilise kollektiivi intensiivne töö ning õppe-kasvatustöö tulemuslikkus.
1959. a nimetati kool Porkuni Kurtide Laste Internaatkooliks.
1960. a mindi üle 10aastasele õppeajale.
1950-1960
Uued koolijuhid ja kurtide kooli tõusuaeg (1950-1972)
1950/51. õa. 1.maist 1950.a määrati Porkuni Kurttummade Kooli direktoriks Viktor Kuriks. Mõni aeg hiljem kinnitati direktori asetäitjaks õppe-kasvatusalal Olev Saarep.
1950. a oli sunnitud lahkuma 9 pedagoogi ja 5 tehnilist töötajat, nende asemele tuli 16 uut inimest, kelle seas olid kooli aastakümneteks tööle jäänud Silvi Berendsen (Mill) , Vaike Thalfeldt, Jüri Thalfeldt ja oma jõulise karakteriga legendaarseks saanud medõde Erika Tonto.
Kroonika järgi polnud suure pereheitmise põhjuseks mitte isikukultus, s.t riigi sisepoliitiline olukord, vaid tõsine vajadus parandada kooli õppe-kasvatustööd ning majandamist. Uut administratsiooni iseloomustas printsipiaalsus, organiseerimisvõime ja nõudlikkus, pedagoogilise kollektiivi uut koosseisu aga endisest kõrgem kvalifikatsioon ning värskus. Need asjaolud hakkasid peagi kooli elus positiivset mõju avaldama.
Esimesteks majanduslikeks ülesanneteks said kooliruumide laiendamine, töötajatele korterite muretsemine, õpilaste riietuse ja muu pehme inventari täiendamine, vananenud mööbli asendamine uuega. Sõja ajal mahapõlenud saunamaja oli taas üles ehitatud. Ametiühing organiseeris taastamis- ja heakorratöid kooli ümbruskonnas. Kroonika andmetel pühendasid kooli töötajad vabast ajast 3000 tundi vanalinna varemete koristamisele, saunamaja ümbruse korrastamisele ja muudele heakorratöödele.
Õpetajad ja kasvatajad töötasid direktsiooni poolt kinnitatud tööplaanide järgi.
Koolis õpetati eesti keelt, vene keelt, ajalugu, konstitutsiooni, matemaatikat, geograafiat, loodusteadust, joonistamist, kehalist kasvatust, puutööd, kingsepatööd, lukksepatööd, rätsepatööd ja naiskäsitööd. Kevadel ja sügisel tegid puutööd õppivad poisid ka aiatööd. Hinnati eraldi eesti keelt, hääldamist ja suultlugemist. Tunnistusele märgiti peale käitumise ja hoolsuse ka korralikkuse hinded.
Kooli põhiprobleemiks oli ruumikitsikus, seetõttu likvideeriti 1952. a kevadel lasteaed.
Uus koolimaja
1953/54. õa. – Direktor Viktor Kuriks astus samme uue koolimaja ehitamiseks ja juba 1953. a alustati ehitustöid arhitekt Raul Kivi projekti järgi.
1955/56. õa. – Uus koolimaja sai valmis 1955.a detsembriks. Klassid sisustati Kadila puidutööstusest tellitud mööbliga. Ühel vilul ja hämaral detsembrihommikul sammus pidulikult riietatud koolipere pikas rivis vanast majast üle õue uude majja ja alustas seal õppetööd. Kuigi siseviimistlus jättis soovida ja koolipingid said laidusõnu, oli kõik siiski puhas, värske ja uus. Vana maja jäi õpilaskoduks ja laste elu muutus seal lahedamaks. Taas alustasid tööd eelkoolirühmad, mis 1950. a ruumikitsikuse tõttu suleti.
1957/58. õa. – Paradoksaalne on see, et kaks aastat pärast avamist läks uus koolihoone kapitaalremonti! Katus tehti vihma- ja lumekindlaks, parandati torud ja lekkivad radiaatorid, remonditi kõik ruumid — maja muutus kauniks ja mugavaks. Head muljet tugevdasid maalid seintel, heas korras mööbel ning kord ja puhtus. Järgmistel aastatel tehti kõvasti heakorratöid kooli ümbruses.
Kevaditi pidi iga töötaja tegema 30 tundi ühiskondlikku tööd oma vabast ajast. (See nõue kehtis 70-ndate aastate lõpuni.)
Viiekümnendate aastate üldiseloomustus
Ajavahemikul 1951-1960 võeti tööle 40 uut pedagoogi. Neist jäid aastakümneteks kurtide kooli tööle ja said kooli raudvaraks Maria Toom, Ants Toom, Selma Jalakas, Anton Jalakas, Tiiu Jesse, Feliks Jesse, Pikar Riitmuru, Heljo Kirsipuu, Luise Tamm, Elle Ojasaar, Helve Kuusk, Anne Inno, Jaan Inno, Linda Truumaa, Roosa Mäsak, Tiiu Laur, Malle Põldmaa, Tiiu Jaansoo. Samal ajal lahkus 26 pedagoogi kas teisele tööle, statsionaarselt edasi õppima või pensionile, ja kahjuks ka kolm eluaegset kurtide õpetajat (Juhan Heinsoo, Peeter Saral, Ida Üsler) manala teedele . Hulk pedagooge õppis edasi kõrgkoolide või keskeriõppeasutuste kaugõppeosakondades. Direktori asetäitja O. Saarep lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi. Pedagoogide kutseoskuste täiendamiseks töötasid poliitring, metoodikaring ja ajuti ka vene keele ring. Metoodikaringis jätkus artikulatsiooni ja kurtide õpetamise metoodika õppimine. Sellele järgnes kurtide õpetamise ajalugu. 1957/58.õa koostati pedagoogide individuaalsete uurimistööde kalenderplaan ja järgmistel aastatel kanti need tööd ette. 1952. a toimusid Porkunis, 1953. a Tartus pedagoogide kvalifikatsiooni tõstmise kursused, vastastikused külaskäigud täiendusõppe eesmärgil olid sagedased. Kuulati teadlaste ja kolleegide ettekandeid ning tutvuti tegeliku tööga. Juhttöötajad käisid Eesti NSV Haridusministeeriumi ja Õpetajate Täiendusinstituudi seminaridel ning tutvusid sõsarkoolidega Moskvas, Leningradis ja Riias. Metoodiline töö seisnes uute programmide koostamises, õpikute tõlkimises ja uute õpikute kirjutamises. Tõlgiti matemaatika, geograafia ja loodusõpetuse õpikud. Õpetajad ise kirjutasid eesti keele õpikud: M.Toom II klassile, E. Lätt III ja IV klassile, T. Jesse VI klassile ja L. Nahkur VII klassile. O. Saarep koostas aabitsa ja V klassi õpiku. III ja IV klassi õpikud anti välja vastutulelike kolleegide nime all, sest isikukultusest johtuvalt poleks nende avaldamine õige autori nimega võimalik olnud. Õpikud andis välja haridusministeerium.
Õppeaeg kestis 9 aastat. Õppeplaanis oli põhirõhk eesti keelel: 1951/ 52. õa I-IV klassis 22 tundi nädalas, 1956/57. õa oli tundide arv samas kooliastmes vähenenud 15-16 tunnini; juurde olid tulnud kõnetehnika tunnid (5-4 tundi nädalas) . Alates V klassist eesti keele tundide arv vähenes tunduvalt. Veel õpetati 6 tundi nädalas aritmeetikat, 2 tundi joonistamist, vanemates klassides geograafiat, loodusõpetust, ajalugu ja konstitutsiooni ning vene keelt. 1951/52. a õppeplaanis oli 10 tundi tööõpetust, mis 1956/57.õa õppeplaanis oli asendatud I-IV kl 5 tunni käsitööga ja alates VI klassist 8 tunni tööalase ettevalmistusega. Tööd õpetati tegelikult kõikides klassides 10 tundi, mida õppeplaan ei näidanud. Alates 12. eluaastast ei õppinud lapsed tööõpetust enam käsitöörühmades, vaid siirdusid töökodadesse. Olid puutöö-, kingsepatöö-, naiskäsitöö-, rätsepatöö- ja kuni 1955. a kevadeni lukksepatöökoda.
Kooli traditsioonilised üritused olid oma ajastu peegeldajad: pidulikud malevakoondused, kommunistlikeks noorteks vastuvõtmise pidulik tähistamine, matkad ja ekskursioonid, Loksa kangelaskalmistu hooldamine, maituli, spordivõistlused, karnevalid, isetegevusõhtud, nääripeod.
Kevadel ja sügisel tegid õpilased palju tööd kooli ümbruses: korrastati teed ja haljasalad, rajati uusi teid, istutati puid ja põõsaid. Abistati „Uue Elu„ kolhoosi kartulivõtmisel ja – panemisel; käidi metsa istutamas. Saadud töötasu kulutati ekskursioonideks ja muudeks õpilasüritusteks. Ka oma abimajandis käidi tööl: võeti ja pandi kartuleid, koristati juurvilja ja tehti silo. Sügisese ja kevadise õppepraktika ajal töötati rühmiti põllul, aias, riidevarustuse, jalatsite ja mööbli remontimisel, küttepuude lõhkumisel. Toimkonniti tehti aasta läbi abitöid köögis, vanemad klassid käisid samas pühapäeviti kodunduspraktikal. Alates III klassist koristasid õpilased ise klassid ja rühmatoad. Igale väikesele õpilasele oli määratud kasuvanem suuremate seast, kes oma hoolealust aitas ja õpetas. Lõpuklasside õpilased olid kordamööda üldkorrapidajateks. Neid abistas kaks sanitaarposti. Magalate korra ja puhtuse eest vastutasid magalavanemad, sööjaid jälgisid lauavanemad, rühmades aitasid kasvatajat rühmavanemad. Peale selle töötasid veel rühmaruumi- ja klassikorrapidajad.
Viiekümnendaid aastaid iseloomustab edu majandustegevuses, paljude uute kutsega pedagoogide
tööletulek, direktsiooni ja pedagoogilise kollektiivi intensiivne töö ning õppe-kasvatustöö tulemuslikkus.
1959. a nimetati kool Porkuni Kurtide Laste Internaatkooliks.
1960. a mindi üle 10aastasele õppeajale.