1960-1970

1961/62. õa oli õpilasi koolis 120 ümber. Neil aastail nägid trükivalgust L. ja A. Nahkuri  „Aritmeetikaõpik IV klassile”, O. Saarepi ”Loodusõpetus. Loomade elu kurtide kooli VII klassile”, E. Läti ja M. Toomi „Kodulugu ja geograafia V- VII klassile”.

Järjekordselt korrigeeriti õppeprogramme. Traditsiooni kohaselt õpetasid kõik klassijuhatajad oma klassides eesti keelt, kõnetehnikat ja aritmeetikat, mõnes vanemas klassis neile ainetele lisaks ka ajalugu või loodusõpetust. Geograafia, loodusõpetuse ja vene keele tunde andsid direktor, tema asetäitja ja internaadi juhataja. Kehalise kasvatuse õpetajad töötasid lisaks põhitööle veel vanempioneerijuhi ja kasvatajana. Kõigi kooliealiste lastega töötavate pedagoogide töökoormus ületas normi.

Töö kõrvalt õppisid edasi järgmised töötajad: vanemkasvataja Jaan Inno Tartu Riiklikus Ülikoolis juurat, vanempioneerijuht Helve Kuusk samas kehakultuuri, kasvataja Elle Ojasaar Tallinna Pedagoogilises Instituudis pedagoogikat ja algklasside metoodikat. Joonistusõpetaja Pikar Riitmuru oli Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi kaugõpilane.

1964/65. õa hakati kõne algõpetuse metoodikas sõrmendkõnet kasutama.

Koolis korraldati kevaditi näitusi, kus olid välja pandud õpilaste vihikud, koolis kasutatavad õpikud, õpilaste joonistused. Õpilaste tehtud fotod kajastasid kooli igapäevaelu ja pidupäevi, väljapandud diplomid kõnelesid saavutustest spordialadel. Köitvaima osa näitusest moodustasid töötundides valmistatud esemed. Näitustel käis palju külastajaid; enamus neist olid Porkunit uudistama tulnud ekskursandid. Erilist kiitust pälvisid õpetaja Helmi Otteri juhendamisel telgedel kootud maitsekad ja värvirõõmsad vaibad, kardinad, padjakatted ning linikud ning õpetaja Anton Jalaka juhtnööride järgi valminud ajakohased, heaproportsioonilised ja viimistletud mööbliesemed.

(Poiste poolt puutöötundides tehtud õpetajate toa mööbel vahetati uuema vastu alles 90-ndate teisel poolel). Nii kardinad, vaibad, linikud kui ka omatehtud mööbel muutsid kooliruumid koduseks. Märkimisväärne on see, et õpetaja H. Otteri õpilaste tööd saadeti 1967. a Berliini rahvusvahelisele õpilastööde näitusele.

Eesti kurtide kool 100

1966/67. õa oli kurtide kooli sajas tegevusaasta. Kooli nimi oli sel momendil Porkuni Kurtide Laste Internaatkool. Juubelihõngulised üritused algasid 1966. a kevadel Eesti Õpetajate Täiendusinstituudi korraldatud eriinternaatkoolide pedagoogide kursustega. Kursuslasi oli kolmveerandsada, neist kakskümmend kaks oma koolist. Töö kestis üksteist päeva. Kuulati TRÜ õppejõudude loenguid pedagoogikast ja sotsiaalpsühholoogiast, kasvatuse teooriast ja praktikast, geneetikast, defektoloogiast ja oligofreeniast. Kahtlemata oli nimetatud üritus sisukas, kõrgetasemeline ja vajalik.

Teise  kooli juubelit tähistava üritusena korraldati esmakordselt konverents lastevanematele, kus käsitleti kurdi lapse kasvatamist ja õpetamist. Osales umbes viiskümmend lapsevanemat.

Lisaks neile kahele juba kevadsuvel toimunud üritusele olid juubeliaasta tegevuskavas veel järgmised ettevõtmised:

*programmide ümbertöötamine;

*100. aastapäeva almanahhi väljaandmine;

*pioneerimalevale kurdi maalikunstniku Andrei Jegorovi nime taotlemine;

*koolisisesed juubelipidustused 23. dets 1966;

*töötajate koosviibimine 28. dets 1966;

*ulatuslikud siseremondid koolimajas ja internaadis 1965-1967 ning internaadihoone värvimine;

*teiste koolihoonete värvimine ning ümbruse korrastamine töötajate ja õpilaste ühistööga;

*avalikud juubelipidustused 3. juunil 1966 koos kurtide kooli asutaja Ernst Sokolovski mälestuskivi avamisega.

Kooli tegeliku aastapäeva, 23. detsembri üritused olid määratud õpilastele, kuid Porkunisse saabusid ka kutsutud külalised Eesti NSV Haridusministeeriumist, EKP Rakvere Rajoonikomiteest, ELKNÜ Rakvere Rajoonikomiteest ja Kurtide Ühingust, kooli aupioneer Juri Jegorov, endised kauaaegsed Porkuni Kurttummade Kooli õpetajad August Karu ja Juhan Kenkmaa. Külla olid tulnud Tartu, Riia ja Telšiai  kurtide koolide õpilasesindused oma õpetajate saatel.

Aktus oli harukordselt pidulik. Saal oli kaunistatud rohekassinisest riidest drapeeringuga, millel kuldne loorberioks ja arv 100. Presiidiumilauda ja aknaid kaunistasid alpikannipotid. Ruum oli tulvil lapsi, töötajaid ja külalisi. Peokõne pidas direktor V. Kuriks.  Seejärel andis haridusministeeriumi inspektor Jung töötajatele autasud. Järgnesid Kurtide Ühingu esindaja, kooli vilistlase M. Migasto pikem sõnavõtt ja teiste külaliste tervitused ning kingituste üleandmine. Kool pidas õppimises ja töös edukamaid õpilasi kingitustega meeles.

Aktusele järgnes koolipidu sovhoosi klubis, kus esitati võimlemiskavu, tantse ja viieosaline pantomiim „Kuutõrvajad“. Päev lõppes piduliku õhtusöögiga.

Kevadine juubelipäev oli päikseline. Külalisi tuli palju. Aktuse avas kooli direktor V. Kuriks. Ettekande kurtide kooli 100 aastast tegi õpetaja E. Lätt, õppest ja kasvatusest kõneles direktori asetäitja O. Saarep, Eesti Kurtide Ühingu tegevusest rääkis esimehe asetäitja M. Migasto.

Kooli  ja töötajaid pärjati tolleaegsete kõrgete autasudega: kool pälvis Ülemnõukogu Presiidiumi aukirja, direktor V. Kuriks ja õpetaja E. Lätt said teenelise õpetaja aunimetuse.

(Direktori asetäitja O. Saarep oli teeneliseks õpetajaks saanud juba mõned aastad varem.) Kõiki aukirju ja muid kingitusi ei jõua üles lugedagi.

Pärastlõunal avati mälestuskivi tekstiga „Ernst Sokolovskile—eesti kurtide kooli asutajale. 1866-1966”. Teksti raius kivisse kurt kiviraidur Herbert Lepp.

Mälestuskivi avamisele järgnes kontsert Kaieallikal. Kontserdi vaheajal oli külalistel võimalik tutvuda samal hommikul trükist tulnud kogumikuga “Sada aastat eesti kurtide kooli“.

Õhtul oli pidusöök 170 kutsutud külalisele.

1967. a  augustis käis üle Eestimaa seninägematu raju, mis viis ära internaadi katuse ja murdis maha palju puid kooli ümbruses ning pargis.

1967/68. õa  novembris sai Koplimäel valmis pedagoogide elumaja,  milles on neli kolmetoalist ja neli kahetoalist korterit (Praegune KÜ Järveküngas).

1968. a sai kooli nimeks Porkuni Eriinternaatkool. Internaadi tööd juhatav kasvataja Jaan Inno sai haridustöö eesrindlase rinnamärgi, kasvataja Linda Truumaa ja öötädi Linda Elken pälvisid Eesti NSV HM ja HKKTAT AÜ  ühised aukirjad, õpetaja Vaike Thalfeldti autasustati Rakvere Rajoonikomitee aukirjaga. Vanaduspensionile läks töökas ja kohusetruu kurtide õpetaja Elsa Kuriks.

1968/69. õa sügisel tuli kooli tööle kasvatajaks Aarne Kuusk. Vanaduspuhkusele siirdusid  kingsepatöö õpetaja Vello Liiva ja pesupesija Elise Einberg.